Jermolai

Jermolaid ehk dr. Rodionovi tuntakse mitte ainult Kuressaares vaid ilmselt pea tervel saarel. Tatarimaal sündinud noormees sattus Valgevenes teenides mitmeks kuuks hospidali  ja hakkas seal meditsiini vastu huvi tundma. Lähemaid õppimisvõimalusi olnuks Užgorodis või Riias, ent Eestist midagi enamat teadmata, valis ta hoopis Tartu. 1962. aastal sai Jermolaist TRÜ arstiteaduskonna tudeng. Stuudiumi lõppedes oli noorel arstil valik Viivikonna või Vormsi. Jermolai enda sõnul ei tahtnud ta jääda pelgalt retsepti väljakirjutajaks. Kirurgiks õppinuna oli soov leida rakendust haiglas, olla kursis patsiendiga terve tema loo jooksul, ka pärast haiglat. Nii sai noore mehe esimeseks töökohaks Kihelkonna jaoskonnahaigla. Saaremaale minek võrdus toona peaaegu et Siberisse saatmisega, muigab Jermolai ise selle valiku  ja  toob ta välja ühe huvitava võrdluse. Nimelt on tšuvaššide peres kombeks, et ema hooldamine jääb noorema venna kanda, eestlaste puhul arvab ta selle olevat vanema venna kohuse. Eestlase ja pere ainsa lapsena ei oska mina kaasa rääkida. Elu reaalsus kipub meie vanuritel olema teistsugune – hakkamasaamine või hooldusasutus… 
Eelnev kõrvalepõige selgitab järgnevat. Noor arst tõi progresseeruva silmahaigusega ema Tatarimaalt Tartusse tuntud tohtri juurde ravida. Ema soov kodumaale naasta sai kohustuseks ka Jermolaile. Peale ema uinumist tekkis võimalus Eestisse naasta ja nii sai temast Kuressaare haigla töötaja. Küll mitte kirurg vaid patoloog, sest see eriala kindlustas perele korteri. Dr Rodionov töötas Kuressaare haiglas 46 aastat, arstipraksist kokku veel kümme aastat rohkem. Kui Jemolai Veskis oma 85ndat sünnipäeva tähistas, näis et õnnitlema oli tulnud  kogu siinse haigla kollektiiv. 
Koguduslikus töös on Jermolai kaasas olnud pea kolm aastakümmet. Oma lapsepõlvest meenutab ta, kuidas hobuvankriga öötundidel teele asuti, et mitmekümne kilomeetri kaugusele naaberkülla õigeks ajaks liturgiale jõuda. Esmatutvus Kuressaare Nikolai kogudusega algas ajast, mil Jermolai preester Kadariku oma kodu õnnistama kutsus. Aasta oli 1997 ja siitpeale on ta üks ustavamaid kirikulisi. Tänase päeva kohta ütleb Jermolai, et kahjuks käib kirikus vähe rahvast, ent ometi on see koguduse elus parim aeg.